Miks ma lõin ETIOCA
Peaaegu igas peres on keegi, kes sõidab taksoäpi kaudu mitte omal valikul, vaid seetõttu, et elu ei jätnud muud võimalust: pikad tööpäevad, oma auto, omad kulud ja mitte mingit kindlust homse päeva suhtes. ETIOCA pöörab selle ümber: auto ilma igasuguse kuluta juhile, garanteeritud palk, tasustatud puhkus ja pension.
Autod, millega inimesed sõitjaid vedades elatist teenivad, pole kunagi selle töö jaoks loodud. Kui näitasin oma autot taksojuhtidele, olid nad liigutatud, et keegi on lõpuks neile mõelnud. Mõtlesin ka sõitjatele: eraldi juhikabiin, kaamerad ning rahulik ja turvaline sõit – naisele, kes sõidab öösel üksi, lapsele, eakale inimesele.
Linn kuulub neile, kes saavad selles liikuda. Seepärast saab ratastoolikasutaja ETIOCA autosse ümber istumata ja ilma abita. Minu jaoks pole see lisavõimalus, vaid standard.
Tahame, et linnad oleksid puhtamad ja vaiksemad: elektriline sõit, vähem tühjalt sõidetud kilomeetreid, vähem autosid liikluses ning iga sõiduk ehitatud nii, et sellel oleks rohkem kui üks elu.
Ja ennekõike lapsed. Plaani kohaselt toetab iga auto igal kuul lapsi – linnas, kus see töötab, ning Sierra Leones ja Marokos. Tahan, et ETIOCAga koos üles kasvaval põlvkonnal oleks rohkem kindlustunnet kui ühelgi varasemal.
Ma ei hakka kellelegi muinasjutte rääkima. Otsin partnereid, kes istuvad minuga maha, tutvuvad minuga ja otsustavad, kas nad saavad lisaväärtust pakkuda: mitte ainult kapitali, vaid ka usku sellesse, mida me ehitame.
Mark Ishakov
